Euroopa Uneuuringute Ühingu kongress #22 – 4. ja 5. päev

Kolm päevatäit intensiivset teadusjuttu on omajagu väsitav, seega kipuvad konverentside tagumise poole ettekannete märkmed olema oluliselt lühemad. Muidugi, teatavate lemmikteemade eranditega. Siiski tundus mõttekas kahe viimase päeva ideed kokku liita. Optimeerime, nagu aju une ajal :)

Ajustimulatsiooni bloki avakõnes rääkis R.Huber transkraniaalsest magnetstimulatsioonist (TMS) ning selle meetodi ebameeldivustest katseisiku seisukohalt. Kes minu seminaritööga kokku on puutunud, peaks teadma (vt silmipimestavat postrit allpool). H. V. Ngo pajatas, kuidas stimuleerida aju täpselt ajastatud helitoonidega ning nö tellida oma soovilugu (ehk kutsuda esile teatud ajulaineid). 

Nõnda võib küll und häirida!

H. Danker-Hopfe tutvustas esmalt küsitlust, kus uuriti eurooplaste hirme elektromagnetlainete suhtes. Eestlased olid üsnagi kartmatud, mõned EL liikmesriigid aga väga paranoilised - kardeti, et mobiilsidemastid ja nutifonid tõmbavad tervise nulli. Varasemast kirjandusest leiab väga vastakaid tulemusi. Ettekande teises osas näidati kenasti eksperimentaalselt ära, et kui teipida endale operatiivtöös kasutatav sidevahend terveks ööks kõrva külge, siis hilisema põhjaliku analüüsi tulemusena mingisugust efekti ei esinenud. C. Nissen tutvustas transkraniaalse alalisvoolu-stimulatsiooni eksperimenti, kus üritati unestruktuuri mõjutada. Kõlama jäi lause stiilis „erilist mõju ei olnud, aga hea une saab põhimõtteliselt veidikene veel paremaks teha“.

Neljanda päeva mälu ja unenägude blokis oli väga palju töid, kus keskenduti unevärtnate kokkulugemisele. Aga vahepeal oli muud ka. L. Genzel võrdles hippokampuse ja korteksi keskseid mälestusi. Esimesed olla täis huvitavat sisu, aga vastuvõtlikud mõjutustele. Teised olla maru igavad (konsolideerunud), aga see-eest tugevad. Kui inimesel on samast mälestusest üks versioon korteksis ja teine hippokampuses, siis „võidab“ ajutisema iseloomuga hippokampus. Võiks ehk mõelda, et on analoogia liikluseeskirjaga – ajutine liiklusmärk on ülemuslikum (ja uudsem!), kui posti otsa kruvitud sümbol. 

M. Blagrove argumenteeris, et dream-lag efect ehk nähtus „tänased toimetused ilmuvad seitsme päeva pärast uuesti su unenägudes“ on päriselt ka olemas. Efektid olid muidugi väikesed ja mina arvan jätkuvalt, et me ju ei mäleta iga öö igat unenägu 100%, seega pole andmed kuigi sisukad. Ennast näitas ka legendaarse nimega härra Sandman, kes kuulutas Soomes tehtud uuringu põhjal luupainajate riskifaktoreid – teiste seas ülemuretsemine, alkoholism ja naissugu.

Reedene keynote tuli P. Kruegeri kõrist. Teemaks uneregulatsioon ja erinevad ained, mis seal rolli mängivad. Sai selgeks, et uni on lokaalne alt-üles protsess, esineb näiliselt ka katseklaasis ning omab palju funktsioone.

"Wow! Amazing! Incredible!"

Õhtusse jäi kauaoodatud poster-sessioon ehk konverentsi keeli „science, snacks and drinks“. Sekeldused hakkasid muidugi juba varahommikul, kui oma taiest saali kõige tagumisse ja hämaramasse nurka üles riputades mulle kogu teisaldatav sein pähe tahtis kukkuda. Vahetult sessiooni eel saime aru, et eksikombel kallile kangas-materjalile trükitud pildi peale on sattunud üsnagi kasutu joonis. Kohapeal välja trükitud „supplement“ palju ägedama joonisega oli groteski mõttes aga muidugi täiesti loetamatu. Siiski - rahvast käis, kiidusõnu laekus ning teadlane, kelle tööle teksti sees suurelt ja tähtsalt viitasin, seisis isiklikult vist oma pool tundi meie parkimiskohal. Jutud olid tal muidugi palju tähtsamad ja kõvasti targemate inimestega.

Laupäeva hommikul kell 8 (!) rääkis magamajäämisest M. Czisch. Eelkõige käsitleti planeerimata uinakuid – seega, kes iganes teeb ajukuvauuringuid, peaks kindlasti ajupiltide pealt kontrollima, et „niisama passivad“ katseisikud skänneris salaja vahepeal maganud ei ole. Vastasel korral on valed järeldused teadustöödes kiired tulema. 

Härral oli ka teine ettekanne, kus käsitleti kirkaid unenägusid kui suurepärast mudelit teadvuse uurimiseks. Ja unenägusid üldiselt kui head mudelit psühhoosi uurimiseks. Publiku seast tuli huvitav kommentaar, et umbes 80% narkolepsiapatsiente näevad regulaarselt kirkaid unenägusid. Tekitas huvitavaid ideid edaspidiseks! 

M. Massimini käis välja, et meditsiinis pannakse teadvusega seotud diagnooside puhul u 40% juhtudel mööda, kuna puudub objektiivne viis, kuidas teaduvust tegelikult mõõta. Üks variant on uurida ajuvastuseid TMS-i impulsile, mida tema edukalt teeb ja mida üritasin ka mina oma seminaritöös. Arnulf näitas klippe parasomniatest ja vastavatest ajuandmetest, mis näitasid selgelt, kuidas patsiendi osa ajust rahulikult magab, samas kui teine aktiivselt möllab.

Päeva akadeemilise poole lõpetas sessioon unedeprivatsioonist ja valvsusest. Olles ise eelneval ööl vaid viis tundi maganud, kuulasin huviga. Van Dongen näitas, et individuaalsed erinevused vastuvõtlikuses unenappusele on kuni 60% ehk teisisõnu tohutud, süstemaatilised ja robustsed. 

Esmalt tuleks järgi magada

Samas tõi ta välja, et põhimõtteliselt saab ka und „ette magada“, kui tead, et mõni intensiivsem ärkvelolekuperiood on tulemas. Esineja käis välja teooria, et vastupidavad inimesed suudavad „ohverdada“ rohkem ajuosasid lokaalsele unele ja ikkagi ülesandega toime tulla, samas kui vastuvõtlikemate tegelaste jaoks lähevad ajuvõrgustikud kiiremini „katki“. H.-P. Landolt uuris erinevate ainete mõju deprivatsiooni tingimustes. Tuleb välja, et kohvijoomine aitab valvsusele kaasa, aga olenevalt genotüübist :)

Selliste praktiliste näpunäidetega 22. Euroopa Uneuuringute Ühingu kongress oma lõpu leidiski. Lahkumiskingituseks näidati statistika-slaidi, mida pakun teilegi imetlemiseks: