Euroopa Uneuuringute Ühingu kongress #22 – 4. ja 5. päev

Kolm päevatäit intensiivset teadusjuttu on omajagu väsitav, seega kipuvad konverentside tagumise poole ettekannete märkmed olema oluliselt lühemad. Muidugi, teatavate lemmikteemade eranditega. Siiski tundus mõttekas kahe viimase päeva ideed kokku liita. Optimeerime, nagu aju une ajal :)

Ajustimulatsiooni bloki avakõnes rääkis R.Huber transkraniaalsest magnetstimulatsioonist (TMS) ning selle meetodi ebameeldivustest katseisiku seisukohalt. Kes minu seminaritööga kokku on puutunud, peaks teadma (vt silmipimestavat postrit allpool). H. V. Ngo pajatas, kuidas stimuleerida aju täpselt ajastatud helitoonidega ning nö tellida oma soovilugu (ehk kutsuda esile teatud ajulaineid). 

Nõnda võib küll und häirida!

H. Danker-Hopfe tutvustas esmalt küsitlust, kus uuriti eurooplaste hirme elektromagnetlainete suhtes. Eestlased olid üsnagi kartmatud, mõned EL liikmesriigid aga väga paranoilised - kardeti, et mobiilsidemastid ja nutifonid tõmbavad tervise nulli. Varasemast kirjandusest leiab väga vastakaid tulemusi. Ettekande teises osas näidati kenasti eksperimentaalselt ära, et kui teipida endale operatiivtöös kasutatav sidevahend terveks ööks kõrva külge, siis hilisema põhjaliku analüüsi tulemusena mingisugust efekti ei esinenud. C. Nissen tutvustas transkraniaalse alalisvoolu-stimulatsiooni eksperimenti, kus üritati unestruktuuri mõjutada. Kõlama jäi lause stiilis „erilist mõju ei olnud, aga hea une saab põhimõtteliselt veidikene veel paremaks teha“.

Neljanda päeva mälu ja unenägude blokis oli väga palju töid, kus keskenduti unevärtnate kokkulugemisele. Aga vahepeal oli muud ka. L. Genzel võrdles hippokampuse ja korteksi keskseid mälestusi. Esimesed olla täis huvitavat sisu, aga vastuvõtlikud mõjutustele. Teised olla maru igavad (konsolideerunud), aga see-eest tugevad. Kui inimesel on samast mälestusest üks versioon korteksis ja teine hippokampuses, siis „võidab“ ajutisema iseloomuga hippokampus. Võiks ehk mõelda, et on analoogia liikluseeskirjaga – ajutine liiklusmärk on ülemuslikum (ja uudsem!), kui posti otsa kruvitud sümbol. 

M. Blagrove argumenteeris, et dream-lag efect ehk nähtus „tänased toimetused ilmuvad seitsme päeva pärast uuesti su unenägudes“ on päriselt ka olemas. Efektid olid muidugi väikesed ja mina arvan jätkuvalt, et me ju ei mäleta iga öö igat unenägu 100%, seega pole andmed kuigi sisukad. Ennast näitas ka legendaarse nimega härra Sandman, kes kuulutas Soomes tehtud uuringu põhjal luupainajate riskifaktoreid – teiste seas ülemuretsemine, alkoholism ja naissugu.

Reedene keynote tuli P. Kruegeri kõrist. Teemaks uneregulatsioon ja erinevad ained, mis seal rolli mängivad. Sai selgeks, et uni on lokaalne alt-üles protsess, esineb näiliselt ka katseklaasis ning omab palju funktsioone.

"Wow! Amazing! Incredible!"

Õhtusse jäi kauaoodatud poster-sessioon ehk konverentsi keeli „science, snacks and drinks“. Sekeldused hakkasid muidugi juba varahommikul, kui oma taiest saali kõige tagumisse ja hämaramasse nurka üles riputades mulle kogu teisaldatav sein pähe tahtis kukkuda. Vahetult sessiooni eel saime aru, et eksikombel kallile kangas-materjalile trükitud pildi peale on sattunud üsnagi kasutu joonis. Kohapeal välja trükitud „supplement“ palju ägedama joonisega oli groteski mõttes aga muidugi täiesti loetamatu. Siiski - rahvast käis, kiidusõnu laekus ning teadlane, kelle tööle teksti sees suurelt ja tähtsalt viitasin, seisis isiklikult vist oma pool tundi meie parkimiskohal. Jutud olid tal muidugi palju tähtsamad ja kõvasti targemate inimestega.

Laupäeva hommikul kell 8 (!) rääkis magamajäämisest M. Czisch. Eelkõige käsitleti planeerimata uinakuid – seega, kes iganes teeb ajukuvauuringuid, peaks kindlasti ajupiltide pealt kontrollima, et „niisama passivad“ katseisikud skänneris salaja vahepeal maganud ei ole. Vastasel korral on valed järeldused teadustöödes kiired tulema. 

Härral oli ka teine ettekanne, kus käsitleti kirkaid unenägusid kui suurepärast mudelit teadvuse uurimiseks. Ja unenägusid üldiselt kui head mudelit psühhoosi uurimiseks. Publiku seast tuli huvitav kommentaar, et umbes 80% narkolepsiapatsiente näevad regulaarselt kirkaid unenägusid. Tekitas huvitavaid ideid edaspidiseks! 

M. Massimini käis välja, et meditsiinis pannakse teadvusega seotud diagnooside puhul u 40% juhtudel mööda, kuna puudub objektiivne viis, kuidas teaduvust tegelikult mõõta. Üks variant on uurida ajuvastuseid TMS-i impulsile, mida tema edukalt teeb ja mida üritasin ka mina oma seminaritöös. Arnulf näitas klippe parasomniatest ja vastavatest ajuandmetest, mis näitasid selgelt, kuidas patsiendi osa ajust rahulikult magab, samas kui teine aktiivselt möllab.

Päeva akadeemilise poole lõpetas sessioon unedeprivatsioonist ja valvsusest. Olles ise eelneval ööl vaid viis tundi maganud, kuulasin huviga. Van Dongen näitas, et individuaalsed erinevused vastuvõtlikuses unenappusele on kuni 60% ehk teisisõnu tohutud, süstemaatilised ja robustsed. 

Esmalt tuleks järgi magada

Samas tõi ta välja, et põhimõtteliselt saab ka und „ette magada“, kui tead, et mõni intensiivsem ärkvelolekuperiood on tulemas. Esineja käis välja teooria, et vastupidavad inimesed suudavad „ohverdada“ rohkem ajuosasid lokaalsele unele ja ikkagi ülesandega toime tulla, samas kui vastuvõtlikemate tegelaste jaoks lähevad ajuvõrgustikud kiiremini „katki“. H.-P. Landolt uuris erinevate ainete mõju deprivatsiooni tingimustes. Tuleb välja, et kohvijoomine aitab valvsusele kaasa, aga olenevalt genotüübist :)

Selliste praktiliste näpunäidetega 22. Euroopa Uneuuringute Ühingu kongress oma lõpu leidiski. Lahkumiskingituseks näidati statistika-slaidi, mida pakun teilegi imetlemiseks:

Euroopa Uneuuringute Ühingu kongress #22 – 3. päev

Kui Madis kolmandal päeval kontserdimajja jõudis, oli esimene ring unejutte juba lõppenud. Samas oli ajastus täpselt nii ideaalne, et sain enne järgmist sessiooni umbes 20 minutit privaatselt juttu puhuda ühe viimase aja produktiivsema kirgaste unenägude uuria M. Schredl-iga. Oli igati inspireeriv!

Taaskord käsitleti kõvasti mälu teemat. G. Albouy näitas erinevate ajupiirkondade (striaatum vs hippokampus) omavahelist "tantsu" mälujälgede loomisel ja kinnistamisel. Üllatav oli, et aeglastel õppijatel (ja vanuritel) ei olnud õppimise järgsest magamisest hilisemal meeldetuletamisel suuremat kasu!

Unustamist pidavat ka saama mõjutada...

D. Oudiette näitas, kuidas une ajal oma suva järgi magaja värskeid mälestusi reaktiveerida. Selleks kasutati õppimise ajal kaasnevaid helisid või aroome, mida presenteeriti ka magamise ajal - ja voila, "reaktiveeritud" mälujäljed olidki ärgates püsivamad. V. Sterpenich argumenteeris, et une ajal aktiveeritakse eelisjärjekorras emotsionaalseid ja tasuga seotud mälestusi. Juba tuttav nimi K. Hoedlmoser avardas oma protseduuriliste oskuste õpetamise paradigmat ja jõudis järeldusele, et kui õppida midagi üsnagi kasutut (nt vale paigutusega klaviatuuril trükkimist), nii on sooritus pärast magamist oluliselt HALVEM, kui ilma vahepealse uinakuta. Justkui üritaks uni meid päästa valesti õppimisest :) Kolmanda päeva sisse mahtus ka video-sessioon "Sound asleep", kus käsitleti erinevate unesalvestuste tõlgendamist muusika keelde.

Seosetu, aga tore pilt

M. Mermikides ja co lasid publikumile nihkesse läinud unetsükleid, uneapnoe orkestreeritud versiooni kui ka EEG droone. Eesmärgiks seletada pimedatele patsientidele nende unehäireid, anda klinitsistidele rohkem infot või teha niisama kunsti. Kuna tööd on aga väga värsked, siis praegusel hetkel millelegi reaalselt viidata kahjuks ei ole. A. Harvey andis päeva peakõne unest, vaimuhaigustest ja -tervisest. Parimaks lahenduseks suurimale hulgale muredele oleks tema sõnul multifunktsionaalne kognitiiv-käitumuslik teraapia. Käitumuslik pool tagab kiire algse efekti, kognitiivne pool annab pikaajalise muutuse.

Kokkuvõtteks: tasub olla valel ajal vales kohas, panna olulisi mälestusi paari helide või lõhnadega, mis su magamistoas ka öösiti esinevad ja muidugi magada hästi!

Neljas päev saab olema eriti pinev - teemadeks neurostimulatsioon ja unenäod, õhtul siinkirjutaja poster-ettekanne, mille tarvis juhendaja Jaan on juba publiku korralikult üles kütnud.

Euroopa Uneuuringute Ühingu kongress #22 – 2. päev

Tuli, nägi, võitis

ESRS kongressi teine päev algas ametliku avatseremooniaga, kuhu jõudsid kohale nii tervise- ja tööminister kui ka Ellerheini laulukoor. Positiivse õhustiku saatel jagati kohe hommikul välja järjekorras kolmas European Sleep Science award, mille viis koju Alexander Borbély [borbee!], enim tuntud oma kahe-protsessi-mudeli poolest (ehk kuidas und reguleerivad päevased rütmid ja homöostaas). Allpool noppeid järgnenud tihedast päevast.

Esmalt anti sõna noorteadlastele. Toon välja K. Heodlmoseri ettekande, mis puudutas eriti elulist teemat - kuidas õppida žongleerima. Tegelikult oli kolme palli loopimine lihtsalt mudeliks, et uurida, kuidas toimub keerulise motoorse ülensande kinnistumine une ajal. Põhisõnum: une ajal oskusi stabiliseeritakse, mitte ei õpita. Seega tasub ikkagi panustada ärkvel harjutamisse, et kõik vajalikud osised ilusasti omandada.

Päeva tippsündmuseks oli siinkirjutaja jaoks aga luupainajate teemaline ümarlaud. K. Valli andis kiire ülevaate luupainajate esinemissagedusest (väga üldistatult ~7%) ning selgitas, et olulist rolli mängivad keskkonnategurid. Tihti viidati siinkohal väga sobivalt Sandman jt töödele :) M. Schredl näitas, kui imepisike protsent luupainajate all kannatajatest selle murega ka reaalselt mõne professionaali poole pöördub. Tore internetiküsitlus näitas, et 75% inimestest "proovib halba unenägu võimalikult kiiresti unustada". J. Lancee mainis erinevaid ravivõimalusi, peatudes pikemalt kujutlusteraapial - luupainaja "stsenaariumi" teadlikul ümberkirjutamisel ning läbiharjutamisel. Arutelus publikuga ilmnes tõdemus, et kõik luupainajate nägijad ei pruugi veel nendest unenägudest häiritud olla (mis selgitaks vähest arsti poole pöördumist). Kuna ettekandeslaididelt lipsas lühidalt läbi ka kirka une märksõna, küsisin paneelilt selle kohta lähemalt - et kas pole efektiivne meetod või on lihtsalt väga raskesti esilekutsutav? Vastati, et efektiivsus on suurepärane, aga esilekutsumine tõesti jätkuvalt paras pähkel. Samas mainiti tendentsi, et sagedamini luupainajaid nägevad inimesed kipuvad raporteerima ka rohkem kirkaid unenägusid. Väga huvitav.

Joonis 1. Mälestuste kinnistumine 

Päeva ametliku peanoodi esitas aga R. Morris, kes rääkis mälust. Oskusliku ettekande sisuks oli kaks mälestuste kinnistumise viisi - esmane (rakutasandil toimuv) ning teisene (süsteemne). Käidi välja ja näidati veenvalt katsetega, et erinevad episoodilised mälestused interakteeruvad omavahel - mõni ebaoluline detail võib haakuda mingi samaaegselt toimuva enneolematu kogemuse külge ning jõuda selle kaudu "prii küüdiga" meie pikaajalisse mällu. Näiteks võite te täpselt mäletada, milline oli see telekas, millest nägite esimest korda suitsevaid kaksiktorne (mina küll mäletan!). Samas on paradoksaalsel kombel aga oluline ka uute teadmiste mõningane sarnasus varasemaga. Näiteks võite te sattuda koolis valesse tundi/loengusse ja väljuda sealt paari tunni pärast ilma eriliste uute teadmisteta, kui käsitletav teema on tervikuna teie jaoks täiesti tundmatu.

Kokkuvõte: Unes ei kinnista seda, mida eelnevalt ei tea. Luupainajad tuleb ümber kirjutada komöödiateks. Teadmiste uudsus tekitab häid mälujälgi, sarnasus aitab luua süsteemi. Ja laserpointeri kuritarvitamine võib rikkuda kogu ettekande!

Ülejäänud päeva täitsid ülimalt meditsiinilised või matemaatilised loengud ja posterid. Koos kaasvõitleja Juliusega näppisime ka erinevaid ägedaid unega seotud seadmeid, aga sellest juba eraldi postituses.

Kolmas päev tõotab tulla unest, mälust, teadusmaailmast ja muusikast.